Teispool sinist taevast

Lugejana olen lapsest saadik pidanud eriti lugu populaarteadusest. Oma lastelegi olen vist rohkem rääkinud loodusest ja teadusest kui ilukirjandusest. Ise aga olen kirjutanud seni luuletusi ja jutte. Populaarteaduseni jõuan alles nüüd, vanas põlves.

Võib küsida, miks kirjutan just taevast ja tähtedest. Võiks vastata, et millest siis veel. Taevas on ju meie kodu, me oleme taevaelanikud. Mis saab eriti selgeks, kui satume vaatama fotot Kuu horisondi kohale kerkivast sinisest Maast. Kuigi tähed, ka meie oma Päike, on meist kaugel, koosneb meie planeet ja koosneme meie ise muistsete tähtede põrmust, aatomitest, mis on tekkinud tähtedes, mida enam olemas ei ole. Oleme osalised suures kosmilises protsessis, aine ja energia ringkäigus, ringtantsus. Osalised, kes seda ka vaatlevad ja mõista püüavad.

„Om asja ilman imelise,” kirjutas luuletaja Gustav Suits. Neist imelistest ilma-asjadest olen nüüd püüdnud kirjutada.

Jaan Kaplinski saatesõna raamatu esimesele trükile, mis ilmus aastal 2009