Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke

Milline on Kristjan Kanguri retsept tippklubis läbilöömiseks?
Kes on Reinar Halliku elus Vanja, Vova ja Edgar?
Miks valib Rain Veideman korv-, mitte võrkpallitrenni?
Kus peavad Gert Dorbek ja Tanel Sokk oma esimesed korvpallilahingud?
Milles on Sten-Timmu Sokk lapsepõlves vanemast vennast Tanelist kõvem käpp?
Kuidas näeb välja 18-aastase Siim-Sander Vene esimene pääsemine Žalgirise põhikoosseisu?
Mille kohta mõtleb Gregor Arbet: kas nii hakkabki olema?
Miks hoiab Janar Talts akent lahti, kui õues on 30 kraadi külma?
Miks kritiseerib Margus Metstak oma viset, mis toob Eesti teise iseseisvusaja tähtsaimad kaks koondisepunkti?

Raamat on eesti korvpalli 1991-2015 perioodi käsitlev ja kokku võttev teos. Raamatus on intervjuud kõigi selle aja põhimeestega, treeneritega. Rohkelt on lisatud ka pildimaterjali ning raamatu lõpus eraldi osana statistika mängude ja resultatiivsemate meest kohta, mida isegi netiavarustest raske leida.

Kui pärast 1993-ndat tuli teist finaalturniirile jõudmist oodata kaheksa aastat, siis pärast seda kolmandat juba lausa neliteist aastat! Miks? Käesolevas raamatus ei meenuta sini-must-valge ajastu esimese, Liidu meistriks tulnud põlvkonna põhitegijad ja mõlema põlvkonna treenerid mitte ainult koondise paremaid ja magusamaid hetki, vaid ka analüüsivad, mis võinuks ja saaks meie korvpallis olla paremini, miks on Vana Maailma suurpidudel osalemiste vahele jäänud pikad „augud“.

Nüüdseks on taasiseseisvunud Eesti riik 23-aastane. Lapsepõlv on läbi, meheiga käes. Tulemused ongi andnud vastuse, kui jätkusuutlik on meie oma korvpallisüsteem.