Amfiibinimene. Maailmavalitseja

Äkki nägid pärlipüüdjad, kuidas kalju tagant ilmus nähtavale delfiin. Tema seljas istus ratsa nagu hobusel veider olend – merekurat, kellest sukelduja oli äsja jutustanud. Koletisel oli inimese keha, ta näos aga paistsid hiigelsuured silmad, otsekui vanaaegsed kumera klaasiga taskukellad, mis särasid päikesekiirtes nagu autolaternad, nahk küütles õrnsinise hõbedana, käelabad aga sarnanesid konnajalgadega – olid tumerohelised, pikkade sõrmedega ja kiledega nende vahel. Jalad olid kuni põlvedeni vees. Kas nad lõppesid sabadega või olid tavalised inimese jalad, jäi teadmatuks. Kummaline olend hoidis käes pikka keerdus teokarpi. Ta puhus seda veel kord, hakkas lõbusalt inimese moodi naerma ja hüüdis äkki selges hispaania keeles: „Rutemini, Leading, edasi!” Patsutas oma konnakäega delfiini läikivale turjale ja kannustas tema külgi jalgadega. Ja delfiin, nagu tubli hobune, lisas kiirust.

–„Amfiibinimene”

***
See oli vististi veel hirmsam kui verejanu- ja julmusepuhang. Milline võim oli sellel tundmatul vaenlasel inimhingede üle? Ta võis inimesi naudingu- või kannatusemürgiga mürgitada, teha neid oma tahte pimedaks tööriistaks, sisendada neile õnnetunnet või neid ära piinata, vigaseks teha, tappa, tappa ainsagi lasuta, vaikselt, käratult teadmata kust tulnud lasuga … On, millest meeleheitesse sattuda!
–„Maailmavalitseja”

Kuulsa vene ulmekirjaniku Aleksandr Beljajevi (1884–1942) jutustused „Amfiibinimene” ja „Maailmavalitseja” ilmusid eesti keeles esimest korda 1960. aastal raamatusarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Mõlemad käsitlevad inimese piiride küsimust: „Amfiibinimeses” täiustab geniaalne kirurg Salvator oma äranägemise järgi eluorganisme ning on loonud amfiibinimese, „Maailmavalitsejas” saavutab teadlane Stirner võime kontrollida elusolendite mõtteid ja tahet. Kas neil on aga selleks õigust ja voli?