Elu ja armastus

A. H. Tammsaare „Elu ja armastus” jõudis esmakordselt lugejate ette oktoobris 1934. Raamatul, milles teineteisele vastu seatakse tõsine armastus ja tegeliku elu närusus, on täpne pealkiri ja ajatu sisu. Ennekõike on ajatu peategelaste Irma ja Rudolfi armastuse lugu. Kaasaegne kriitika nimetas romaani „armastuse evangeeliumiks” ja see määratlus kehtib senini. Armastus on üks Tammsaare peateemasid, mis läbib kogu tema loomingut. „Elu ja armastust” võiks nimetada armastuseteema kontsentraadiks. Kirjanik on siin andunud mehe–naise suhte vaatlusele igast aspektist. Ta võtab peensusteni läbi armastuse ja abieluga seotud nüansid, seletab armastuse toimemehhanisme. Rudolfi monoloogides on palju valusat tõtt. Tema „targutustes” on nähtud ehtsat tammsaarelikku mõttekukerpallitamist. Ometi, kuigi võime Rudolfis näha kirjaniku alter ego’t, on autori sümpaatia Irma poolel. Teine suur „Elu ja armastuse“ väärtus on võimalus heita pilk Eesti sõjaeelse kõrgema seltskonna mõttemaailma. Seepärast on see peale armastusromaani samavõrd ka ühiskonnakriitiline romaan.

Anton Hansen-Tammsaare (1878-1940) on eesti kuulsaim kirjanik, kelle peateost „Tõde ja õigus” teab pea iga eestlane. Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga laialdaste teadmistega inimene. Kirjandusajaloos on Tammsaaret kujutatud erakliku, endassetõmbunud inimesena, pisut igavanagi. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma iseloomu poolest oli Tammsaare tegelikult väga seltskondlik, jutukas, lõbus ja sarmikas.

Tammsaare romaanid, esseistika ja lühem proosa vapustavad tänapäevagi lugejat oma sügava elutunnetusega. Tammsaare on ennast lugejate südamesse kirjutanud omapärase keelekasutuse, paradokse täis mõttekäikude ning ebatavaliste tegelaskujudega, kes elavad korraga nii omas ajas kui ka igavikus, olles erilised ja köitvad iga ajastu lugejate jaoks.