Kristiina Lauritsatütar. Emand

Triloogia teine raamat räägib nimitegelase elust Erlend Nikulausepoja pärustalu Linnuse perenaisena ning pingutustest, et laokilejäetud talu jalule aidata ja laste tulevikku kindlustada. Vaevaga saavutatu ähvardab käest libiseda, kui Kristiina abikaasat süüdistatakse kuningavastase vandenõu korraldamises.

Norra kirjanduse klassik Sigrid Undset (1882–1949) pälvis keskaegse Põhjala elu mõjusa kirjeldamise eest teostes „Kristiina Lauritsatütar“ ja „Hobulahe Olav Audunipoeg“ 1928. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

***

Kiriku juurest suundus rahvas rongkäigus alla talu poole, preestrid kõige ees, siis Kristiina ja Erlend käsikäes ja külalised paarikaupa järel. Kristiina ei suutnud end sedavõrd koguda, et oleks talu täpsemalt vaadata jõudnud. Õu oli pikk ja kitsas; hooned seisid kahes reas selle lõuna- ja põhjaküljel. Need olid suured ja tihedasti kokku ehitatud, kuid nägid vanad ja lagunenud välja.
Rongkäik peatus elumaja ukse ees ja preestrid õnnistasid seda pühitsetud veega. Siis juhtis Erlend oma naise läbi pimeda eeskoja.
Kristiinast paremal avati uks säravasse valgusse. Ta kummardus üle läve astudes ja seisis koos Erlendiga tema hallis.
Nõnda suurt tuba ei olnud ta kunagi ühel maanikul näinud. Keset põrandat paiknes kolle, mis oli nii pikk, et tuli põles selle mõlemas otsas. Ja ruum oli sedavõrd lai, et aampalke toetasid nikerdatud sambad. See meenutas talle pigem kirikuruumi või kuningakoja saali kui talutuba. Idapoolse seina ääres, kus pikkpingi keskel kõrgus auiste, olid sammaste vahele ehitatud ustega suletud voodid.
Ja nüüd põles ruumis meeletu hulk küünlaid – laudadel, mis olid hinnaliste kausside ja vaagnate all lookas, ja seinte külge kinnitatud küünlajalgades. Muistse kombe kohaselt rippusid pingule tõmmatud vaipade vahel relvad ja kilbid. Auistme taga oli sein kaetud sametiga ja sinna riputas üks mees parajasti Erlendi särjesapilist mõõka ja valget, punase, hüppel lõviga kilpi.
Teenrid ja ümmardajad aitasid külalistel ülerõivastest vabaneda.
Erlend võttis oma naisel käest kinni ja viis ta kolde äärde; külalised hoidsid end nende selja taha poolsõõri. Üks lahke näoga tüse naine astus lähemale ja soputas lahti Kristiina pealiniku, mis oli keebi all pisut kortsu läinud. Kui ta oma kohale tagasi astus, noogutas ta naeratades mõlemale noorele. Erlend noogutas naeratades vastu ja vaatas oma naisele otsa. Tema nägu oli sel hetkel nii ilus. Ja jälle tundis Kristiina, kuidas ta süda kokku tõmbus – tal oli Erlendist nii kahju. Ta teadis, mida mees praegu mõtles, nähes teda seismas oma toas, üle sarlakpunase pruutkleidi langev pikk lumivalge naiselinik pähe seotud. Sel hommikul oli ta pidanud riiete alla tugevasti ümber kõhu ja piha pika kootud vöö mähkima, et kleit ilusasti istuks. Ja ta oli põskedele punast värvi hõõrunud, mida proua Åshild oli talle andnud. Niimoodi ennast sättides oli ta pahameeles ja murelikult mõelnud, et pärast seda kui Erlend ta endale sai, ei vaata mees teda enam kuigi palju – kuidas ta muidu ikka veel midagi ei taipa. Kristiina kahetses kibedalt, et ei olnud talle midagi rääkinud.
Kui noorpaar niimoodi käsikäes seisis, käisid preestrid ümber toa, õnnistasid maja ja kollet, voodit ja lauda.
Seejärel tõi üks teenija Erlendi kätte maja võtmed. Mees kinnitas raske kimbu Kristiina vöö külge ja seda tehes oli tal säärane ilme, nagu oleks ta sealsamas valmis oma naist suudlema. Üks mees tõi kõrge sarve, millel olid kuldsed võrud ümber. Erlend tõstis selle suule ja jõi Kristiina terviseks: „Tere tulemast oma tallu, emand!“
Ja külalised hüüdsid ja naersid, kui Kristiina oma mehega kokku jõi ja ülejäänud veini koldetulle viskas.
Kui Erlend Nikulausepoeg oma naise enda kõrvale auistmele juhatas ja pidulised lauda istusid, alustasid pillimehed mängu.