Kolmas raamat viib Kristiina Lauritsatütre tagasi isakodusse Jørundile, kus mööduvad tema elu viimased kümmekond aastat. Sealt lähevad mööda ilma laiali tema pojad ja Jørundilt lahkub elu lõpul ka tema ise, et kloostrist hingerahu otsida.

Norra kirjanduse klassik Sigrid Undset (1882–1949) pälvis keskaegse Põhjala elu mõjusa kirjeldamise eest teostes „Kristiina Lauritsatütar“ ja „Hobulahe Olav Audunipoeg“ 1928. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

***

Kui Erlend Nikulausepoeg ja Kristiina Lauritsatütar teist aastat Jørundil elasid, tahtis emand suveks mägikarjamaale minna.
Ta oli juba talvest saadik seda mõtet heietanud. Torinal oli vanast ajast kombeks, et pereema käis ise suviti mägikarjamaal, sest kunagi ammu oli selle talu tütar kalju sisse meelitatud ja pärast seda oli tema ema nõuks võtnud kõik suved mägedes mööda saata.
Aga Torinal olid õige mitmes asjas omad kombed – külarahvas oli sellega harjunud ja arvas, et nii peabki olema.
Üldiselt ei olnud suurtaludes tavaks, et pererahva seast oleks naisi mägikarjamaale läinud. Kristiina teadis, et kui ta seda teeb, siis hakkavad inimesed teda taga rääkima ja imestavad selle üle.
Jumala eest, las lõksutavad. Tõenäoliselt räägivad nad temast ja tema perest niikuinii.
Audun Torbergipojal ei olevat olnud midagi peale relvade ja rõivaste, mis tal seljas olid, kui ta Konna Ingebjørg Nikulausetütrega paari pandi. Ta oli Hamari piiskopi kaaskondlane; tookord, kui piiskop siin põhjas uut kirikut sisse õnnistamas käis, tabaski Ingebjørgi õnnetus. Nikulaus Sigurdipoeg suhtus sellesse esialgu karmilt, vandus Jumala ja inimeste nimel, et mingisugusest tallipoisist tema väimeest juba ei saa. Aga Ingebjørg sai kaksikud ja siis leidis vist Nikulaus, et üksinda neid üles kasvatada läheb natuke paljuks – nii rääkis rahvas ja naeris. Ta andis tütre Audunile naiseks.
See juhtus kaks aastat pärast Kristiina pulmi. Unustatud seda polnud ja inimesed pidasid igatahes meeles, et Audun ei olnud siitkandi mees – ta oli Hadlandist, heast soost, aga suguvõsa oli täiesti vaesunud. Ja meest ennast ei armastatud Silis eriti, ta oli kangekaelne, järeleandmatu, ei unustanud naljalt head ega halba, kuid ta oli väga ettevõtlik peremees ja tundis küllalt hästi seadusi – nii või teisiti oli Andun Torbergipoeg nüüd külas lugupeetud mees, kellega keegi hea meelega tülli ei tahtnud minna.
Kristiina mõtles talumees Auduni laiale pruunile näole paksu punase krässus juuksepahmaka ja habeme sees, tema tillukestele läbitungivatele sinistele silmadele. Ta sarnanes nii ühe kui teisega, keda Kristiina oli näinud – niisuguseid nägusid oli ta kohanud Linnusel oma teenijasrahva, Erlendi sõjasulaste ja sõumeeste hulgas.
Emand ohkas. Säärasel mehel oli oma naise pärustalus elades tõenäoliselt lihtsam end maksma panna. Tal polnud varem kunagi millegi üle käsutada olnud ...