Andrea Wulfi rohkelt auhindu võitnud teose teine osa keskendub Humboldti Venemaa-ekspeditsioonile ja hilisemale elukäigule. Palju tähelepanu pöörab autor sellele, kuidas Humboldti tõekspidamised ja avastused mõjutasid teisi silmapaistvaid loodusteadlasi.

Alexander von Humboldt (1769–1859) sündis ajal, kui inimeste püüdlused olid suunatud looduse allutamisele – maad võideti metsiku looduse käest ja pandi inimese teenistusse, metsi raiuti seninägematu kiirusega ning maavarasid kasutati ulatuslikumalt kui kunagi varem.

Humboldt oli väsimatu rändur ja vaatleja, kes oma tähelepanekuid looduse seaduspärasuste ja inimtegevuse tagajärgede kohta arvukate teadustööde ja raamatute vahendusel kogu maailmaga jagas. Oma eluajal saavutas ta sedavõrd suure kuulsuse, et ajaloolased peavad teda tolleaegse Euroopa üheks kõige kuulsamaks inimeseks üldse. Lühivisiidiga Tartu ülikooli 1829. aasta kevadel suutis ta ka siinset teaduselu korralikult ergutada.

Mis juhtub meie keha ja meelega nälja tingimustes? Miks peavad naised nälgimisele paremini vastu kui mehed? Millised äärmuslikud olud võiksid inimest sundida sõpru ja isegi pereliikmeid sööma?

Need on mõned küsimused, mis ajendasid zooloog Bill Schutti uurima uskumatut teemat, liigikaaslaste söömist loomariigis ja erinevates inimkultuurides. Antropoloogia, evolutsiooni ja bioloogia haaravamatesse aspektidesse süüvides otsib ta selle käitumise kõige laiemaid, kuid samas kõige paeluvamaid tagamaid.

Mitmesuguste kannibalismilugude näitel alates Hansu ja Grete muinasjutust kuni vankumatu usuni inimese kehaosade ravijõusse veel 18. sajandi Euroopas tõmbab autor ühendusjoone palvetajaritsikate ja popkultuuri kurikuulsaima inimsööja Hannibal Lecteri käitumise vahele.

„Kannibalism“ on raamat sarjast „Maailm ja mõnda“.

„Mõne hetke pärast vaatasin üles just siis, kui pulberlume laine Scotti endasse neelas. Ta kadus silmist. Hetkega sukeldusin oma auku ja ankurdasin end, lebades kirkal, mille küüs oli nõlva surutud. Lööki vastu võtma valmistudes mõtlesin, et nüüd see siis tuleb.
Korraga oli pime ja vaikne. Tundsin, kuidas lumi üle mu selja voolas. Tuled kustusid sõna otseses mõttes. Hoidsin ja hoidsin. Siis näis laviin mööduvat. Mõtlesin juba, et olen pääsenud.
Köis tõmbus pingule. Põmm! Meid mõlemat kinni pidada polnud mul lootustki. Scott lendas mäenõlva mööda allapoole, mina tema järel, ühendatud köiega, mis pidanuks olema meie päästja. Ja meie all oli 2500 vertikaalset meetrit kaljuseina.”
8000 meetrist kõrgemaid mägesid on maailmas neliteist. Mägironijate ülim eesmärk on tõusta nende tippu lisahapnikku kasutamata. Ameerika alpinist, Läti juurtega Ed Viesturs (1959) on terves maailmas kuues inimene, kes sellega hakkama sai.

„Tippu ei vii otseteed“ on raamat sarjast „Maailm ja mõnda“.

Igal sajandil on leidunud vapraid mehi ja naisi, kes söandavad tungida kohtadesse, kus ei ole enne neid käidud. Nad on kujuteldamatute ohtudega silmitsi seistes üles näidanud julgust, meelekindlust ja osavust, nende seiklused ja saavutused on muutnud maailma ja inspireerinud järeltulevaid põlvkondi.
Uute piiride katsetamise lugusid maal, merel ja õhus ühendavad teadmisjanu, vankumatu sihikindlus ja raudne tahe. Lugeja jõuab viikingitega Ameerikasse, seikleb Marco Pologa salapärastes Idamaades, seilab Magalhãesiga ümber maailma, leiab Roald Amundseniga tee Lõunapoolusele, vallutab Edmond Hillary ja Tenzing Norgayga maailma kõrgeima mäe, sukeldub Jacques Cousteauga ookeanisügavustesse, astub Neil Armstrongiga Kuule ning elab kaasa veel paljudele unustamatutele avastusretkedele.