Piiririik

„Piiririik“, mida peetakse kõige tähelepanuväärsemaks 1990. aastate eesti romaaniks, näitas Eestile maailma ja maailmale Eestit uudsel moel. Raamat räägib totalitaarriigi kokkuvarisemise ja riikliku iseseisvuse taastamise järgsest ajast, mis tekitas inimestes peale vabanemistunde ka pidetust. Nimetu peategelane, eestlasest tõlkija, kirjutab prantsuskeelseid kirju ja adresseerib neid kellelegi ameeriklasele. Kõik toimub justkui mitmekordse tõlke kaudu, kuid puudutab otse meid. Meid ja tegelikult kogu 1990. aastate algul muutumas olnud Ida-Euroopat ja ühtlasi Lääne-Euroopat. Mis on inimesele ses „piiririigis” oma? Kas peategelane räägib läänele idast või vastupidi mõlemat? Selle tõttu pole ime, et 1993. aastal ilmunud romaan tõlgiti juba õige pea taani, rootsi, norra, hollandi, saksa, prantsuse, hispaania, soome, ungari, vene, läti ja leedu keelde. 1994. aastal pälvis autor „Piiririigi” eest Balti Assamblee auhinna. Nii saatis eesti kirjanduse esimeseks euroromaaniks tituleeritud „Piiririiki” kohe menu mujalgi Euroopas.
Tõnu Õnnepalu, kes avaldas „Piiririigi” Emil Tode nime all, on sündinud 1962. aastal Tallinnas ja lõpetanud 1985. aastal bioloogina Tartu Ülikooli. Õnnepalu on töötanud kooliõpetajana ning Eesti kultuuriesindajana Pariisis, kuid enamasti siiski vabakuselise kirjanikuna. Tema esimene luulekogu ilmus 1985 ja esimene proosateos oligi „Piiririik”; kirjanike liidu liige on ta 1991. aastast. Õnnepalu on tunnustatud ka esseisti ja ühiskondliku kaasamõtlejana.