Soomlannade Ulla Vestola ja Anne Raine käte vahel sünnivad pajust ja pihlakast nägusad ning tarvilikud lihtsa joonega esemed. Need sobivad tuppa ja õue, terrassile ja rõdule.

Pajust ja pihlakast on nii algajal kui ka vilunud tegijal lihtne punuda ja meisterdada. Mõlemat kasvab meilgi peaaegu igas maakohas ja paju on lihtne kasvatada. Raamatus tutvustatakse punumiseks sobivatest liikidest schwerini paju, vits- ehk korvipaju, punapaju, vesi- ehk loogapaju ning vesi- ja korvipaju ristandit, millel pole veel eestikeelset nime.  Õpetatakse ka, kuidas rajada oma pajuistandus.

Paju ja pihlakas sobivad paljudeks asjadeks. Neist võib valmistada lambivarje, laternaid, aknakatteid, korve, iluasju, aiapiirdeid, elavtarasid.

Üksikasjalikke tööjuhiseid täiendavad raamatus töö käiku selgitavad pildid. Kui peamised töövõtted on selged, andke oma fantaasiale voli!

Algaja huvilise jaoks on raamatu väga tänuväärne osa pajuhullu aastaring. Mõned õpetused sealt sügiseks ja talveks:

• Pajuvitsade kogumisega saate alustada sügisel pärast lehtede langemist ja seda võib teha kuni märtsi-aprillikuuni.
• Kõige sitkemaid pajuvitsu saate talve algul. Oma pajuistandikus aitab varatalvine vitste lõikamine vältida talvekahjustusi ja jäneste rünnakuid.
• Pajuvitsu tuleb lõigata pärast aastast kasvuperioodi, et saada oksakesteta harunemata varbu, mis sobivad punumiseks kõige paremini.
• Vitsad lõika ära võimalikult madalalt, siis kasvatab paju tüükale jäänud silmadest järgmisel aastal jälle uued võrsed.
• Vanarahva tarkuse järgi ei maksa pajuvitsu varuda kuiva ilmaga mõni päev enne Kuu loomist, mil taimede vedelikuringlus on kõige väiksem. Kasvava Kuu ajal lõigates kasv hoogustub, toitained liiguvad taimes ülespoole ja tekib rohkem uusi võrseid.
• Lõigatud pajuvitstel on hea mõni päev seista lasta, enne kui punuma hakata.
• Kimpu pane vitsad umbes 100 kaupa. Seo punt mõlemast otsast kas pajuvitsa või elastse trikoopaelaga tugevasti kinni ning pane püstasendis kuivama. Välisõhus, aga varju all, sademete eest kaitstult kuivavad vitsad aeglaselt, hiljemalt järgmiseks suveks. Talvel võib neid võtta ja kasutada värske paju moodi, kuni  vitsad pole liialt kuivanud.
• Siseruumides kuivab paju punumise jaoks liialt kiiresti, kuid sobib muudeks meisterdusteks.
• Hästi kuivatatud ja hoiustatud palju säilib punumiskõlblikuna aastaid.
• Kui tahad kuivatatud pajuvitsu kasutada punumiseks, pead neid enne umbes nädal aega leotama. Talvel tuleb seda teha siseruumides, sest pajuvitsad ei tohi leotamise ajal jäätuda.

Raamatu autorid pöördusid paju-usku juba aastaid tagasi.

Disainer Ulla Vestola kavandab Helsingis loodusmaterjalidest mööblit ning ilu- ja tarbeesemeid. Temalt on varem ilmunud käsitööraamatud „Tikkuja ristiin“ ja „Askartele ja nikkaroi laudasta“.

Suomusjärvelt pärit Anne Raine on teise põlvkonna puusepp. Ta kasvatab ka pajusid ning korraldab punumiskursusi.

Anne Raine kirjutab nii: „Peaaegu kõik minu sellesse raamatusse jõudnud ideed on saanud alguse nõnda, et olen tassinud oma õuele põlluservi ja metsaaluseid puhastades maharaiutud võsahunnikuist korjatud oksi-ritvu. Siis olen õuepingil

kasutuskõlbmatuks peetud risuhunnikute keskel istudes imetlenud eri pajuliikide värvitoone ja pinnamustreid, lõikunud pajuvitsu, tükeldanud pihlakaoksi ning proovinud voolida puitu. Nõnda askeldades-toimetades hakkavadki peas esile kerkima ja pulbitsema ideed.“