„Tuletorni juurde“ on psühholoogiline põnevusromaan. Väline tegevus peaaegu puudub, seda asendab tegelaste teadvuse ülitäpne ja (kaas)tundlik kirjeldamine. Woolfi proosa on rütmiline, lause pikk, semikooloni-, kooloni- ja komaline. Väga olulised on sulud, sageli on sulgudesse paigutatud teadvusajaga lõikuv reaalaeg. Aga ka surm, mida ei kirjeldata – see jääb sulgudesse, sõnade taha ja vahele.

Ajaks, kui raamat uue osaga uuesti algab, on tähtsamad tegelased lahkunud. Põimuvatest teadvustest tähtsaim on mrs Ramsay oma. Kuid see ei tule sellest, et ta on naine, vaid sellest, et ta on ema. Ema kaheksale lapsele, kelle eest ta lisaks mehele peab hoolt kandma.

„...kui tahes terased me ka pealispinnal pole, allpool oleme me väga tõsised, väga sügavad ja väga inimlikud.“ See on Woolfi loomingu moto ja mõte.

Virginia Woolf sündis 25. jaanuaril 1882. aastal Londonis perre, kus kõike oli palju. Palju kuulsaid sugulasi, palju lapsi ja palju raamatuid. Ja õnne. Mõlemad vanemad olid enne abielus olnud, kuid lapsi kasvatati üksmeeles ja üheskoos. Kokku oli neid kaheksa. Oma ema ja isa peale mõeldes kirjutas Virginia: „Nad olid teineteise vastu nii kenad, seda nägime isegi meie...“

Ema ootamatu surm 1895. aastal oli Virginiale ränk löök. Üheksa aasta pärast suri isa. Veel kaks aastat hiljem suri vend. Ema surmast peal kannatas Virginia kogu elu vaimse tasakaalutuse ja depressioonihoogude all. Tööteraapilise ravina asutas ta 1917. aastal koos abikaasaga, kellelt sai ka nime Woolf, koduse kirjastuse, kus ilmus isegi kuulsa inglise luuletaja T. S. Elioti raamatuid.

Virginia oli kogu aja tahtnud saada kirjanikuks, 1915. aastal see unistus täitus, ilmus esimene raamat „Reis ookeanile“. Kuid selleks, kellena me teda tänapäeval tunneme – üheks 20. sajandi tähtsamaks modernistiks proosakirjanduses – tegid ta romaanid „Mrs Dalloway“ (1925), „Tuletorni juurde“ (1927) ja „Lained“ (1931). Neis romaanides on Woolf juba ta ise. Woolfi endaks saamine algas ilmutusega: ühes teises kirjanikus tundis ta ära oma ärataja. See oli Marcel Proust. „Mul tuleb teda lugedes nutt peale, nii armetu tundub mu enda proosa.“

Virginia Woolf suri vees. 28. märtsil 1941. aastal täitis ta taskud kividega ja uputas ennast Ouse’i jõkke kodu lähedal Sussexis. Vesi on tema teoste läbiv motiiv.